Surelikkus, elu lõpp, surm ning sellealane kirjaoskus

8.-10. aprillil 2026 Tartus toimunud Eesti Humanitaarteaduste Aastakonverntsil „Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad.“ korraldas töörühm Ars Moriendi Estonia 2030 ettekandepaneeli „Surelikkus, elu lõpp, surm ning sellealane kirjaoskus“.

Paneeli teema oli lühidalt kokku võetult sõnastatud järgnevalt: „Surm on inimkogemuse vältimatu horisont, mis mõjutab elu tähenduse otsinguid. Surmaga silmitsi seismine võib esile kutsuda eksistentsiaalset ärevust, millega toimetulekuks on eri aegadel ja kultuurides loodud mitmesuguseid tähendussüsteeme ja praktikaid alates religioonist ja filosoofiast kuni kirjanduse, kunsti, teatri, filmi, popkultuuri ja teiste vormideni. Lisaks huvitab meid laiemalt küsimus, milline on humanitaarteaduste roll surmakirjaoskuse arendamisel või kajastamisel üldse. Vastus sellele küsimusele võiks peegeldada humaniora rolli üha hoogsamalt tehnologiseeruvas maailmas.“ Paneel osutus populaarseks ja kahel päeval (8. ja 9. aprillil) osales ettekannetega 12 uurijat.

Avapäeval, mida juhatas Piret Paal, käsitleti surma, surmaks ettevalmistumise, surmaga toimetuleku ja lahkunute mälestamise temaatikat Tartu ülikooli, Eesti rahva muuseumi ja Eesti kirjandusmuuseumi töötajate poolt filosoofilises, religioosses, antropoloogilises ning kirjandusteaduslikus võtmes.

Riin Sirkel kirjeldas antiigi stoikute filosoofias praktiseeritud harjutusi „premeditatio malorum“ – sisult siis mõtisklemine võimalike eluraskuste ja kõige muu üle, mida peame halvaks. Stoikute põhinäide oli surm, mille üle mõtisklemine on heas elus olulisel kohal. See harjutus aitas inimesel end ette valmistada, leevenda surmahirmu ning väärtustada käesolevat hetke.

Vivian Puusepp näitas kuidas budistlikus traditsioonis on surelikkuse aktsepteerimiseks välja kujunenud spetsiaalsed vaimsed harjutused, mille eesmärgiks ei ole pelgalt surmahirmu leevendamine vaid virgumisteekonna toetamine. Klassikalised surma teadvustamise (maraṇassati) harjutused theravaada traditsioonis hõlmavad mõtisklemist surma vältimatuse, ennustamatuse ja lähedaloleku üle, mille eesmärk ei ole tekitada masendust, vaid aidata näha tegelikkust sellisena, nagu see on, ning selle kaudu leevendada vaimseid kannatusi.

Piret Koosa kirjeldas oma ettekandes teispoolsusse suhtumist traditsioonilises komi kultuuris, kus on suhe surnud esivanematega olnud olulisel kohal ja surm ei katkesta sidet lähedaste vahel. Elavate ja surnute suhet on mõtestatud vastastikusena, milles kumbki osapool saab teise saatust mõjutada. Ja samas vastanduvad sellele komi külades misjoneerivad uude usku pöördunud evangeelsed kristlased, kes rõhutavad individuaalse valiku ja vastutuse määravat rolli ning surma kui lõplikku katkestust elavate ja lahkunute vahel.

Madis Arukask vaatles läänemeresoome itkupraktikad kommunikatsiooniaktina, milles nii elavate kui surnute kogukonna esindajad on võrdselt agentsed. Itkukultuuris on olulisel kohal nii tekstuaalsed, kombestikulised kui ka nendega seotud kehalised aspektid, mis on pigem konkreetselt aistitavad kui sümboolselt segaseksjäävad. See on olnud tugiraamiks ka sündmuste keskmesse sattunud indiviidile mistahes positsioonis (elu lõpp, lein, mälestamine).

Madli Sepper käsitles õigeusu kiriku jumalateenistuste müstikat, mille tuumaks on Kristuse salapärane kohalolu.  Oluliseks nähtamatu maailma kehastuseks on Kristuse Surikuju, mille ümber peetakse Suurel Reedel Kristuse matmisteenistus. Tekstiilil on hauas lamav Kristus ja mõnikord teda ümbritsevad pühakud. Sündmust elatakse jumalateenistuse palvelauludele kaasa mõeldes igal aastal uuesti läbi. Harjutakse leinaga helges lootuses ülestõusmisele, koos Kristusega hauast elusse tulemisega ja kogetakse oma osalust ülestõusnud Kristuses.

Katre Kikas analüüsis mälestusluuletusi kui žanri, mille poole inimesed lähedase surmaga kokku puutudes pöörduvad. Folkloristina käsitles ta neid luuletusi osana rahvalikust kirjalikkusest, ning keskendus sellele, mida need luuletused kirjutajatele ja neid ümbritsevatele inimestele annavad. Ettekandes oli tähelepanu all kolme oma poja mälestuseks luuletusi kirjutanud mehe luulelooming: mölder Märt Siispsen (1946-1917), kirjamee Anton Suurkask (1873-1965) ning põllumees Jaan Saalverg (1874-1932).

Meie edukalt alanud paneel „Surelikkus, elu lõpp, surm ning sellealane kirjaoskus“ jätkus Madis Arukase lahkel juhatamisel hoogsasti ka uuel päeval. Vaatluse all olid surma kontseptualiseerimine progresseeruvas meditsiinitehnoloogilises maailmas, kus pikeneb meie bioloogiline elusolek, kuid ei ole tagatud elu lõpu sisuline kvaliteet. Käsitleti elulõpu tahteavalduse, elulõpu jutuajamise ning palliatiivravi olukorra küsimusi, mille kohta võtsid sõna Tartu Ülikooli teadlased, samuti tuhastamisega seotud kultuurimuutusi 20.-21. sajandi Eestis.

Edit Talpsepp tõi oma ettekandes välja, kuidas meditsiinitehnika ja meediaühiskonna arenguga teiseneb (muutub ebaadekvaatseks?) harjumuspärane surma kontseptsioon. Küsimuse all oli, kus „asub“ elu organidoonorluse ja digitaalse surematuse ajastul.

Margit Sutropi ettekande keskmes oli riigikogus 2025. aasta suvel vastu võetud, viieaastase töö tulemusel valminud Patsiendi elulõpu tahteavalduse seadus, sellega seotud väärtusvalikud ja patsiendi autonoomia kaitstus. 2027. aastast Terviseportaalis tekkiv võimalus peaks paremini tagama inimese kontrolli oma elu lõpu valikute üle, ka siis, kui tegelik otsustusvõime aja jooksul taandumas on.

Kadri Simm keskendus elulõpu jutuajamiste olulisusele meditsiinisüsteemis, mis on kriitilise tähtsusega patsiendi autonoomia ja väärikuse tagamisel tehnologiseerunud raviasutustes. See peaks muutuma tavapäraseks süsteemseks praktikaks, mis ei saa põhineda vaid (mõnede) arstide omaalgatusel.

Piret Paal, Helgi Kolk ja Allan Kährik tõid oma ühisettekandes välja palliatiivravi puuduliku seisukorra Eestis, mis puudutab nii palliatiivravi õpet kui rakendamist meditsiinisüsteemis. Palliatiivravi hariduse globaalseks hindamiseks loodud CODE-YAA@PC-EDU projekti kvaliteedikriteeriumid on sel teemal oluline samm, mis eeldab asjakohaseid otsuseid ka Eestis.

Paneeli viimseks ettekandjaks oli Marju Kõivupuu Tallinna Ülikoolist, kes keskendus tuhastusmatustega kaasnenud muutustele matuse- ja mälestamiskombestikus. Lähedase tuha edasise saatusega võib tänapäeval kaasneda surma ja/või leina lõplikkuse probleem, misosas pole meie kultuuripilt veel stabiliseerunud. Ettekanne jõudis tagasi 21. sajandi virtuaalmaailmale iseloomulike nähtuste juurde leina ja mälestamise esitamisel.

Paneeli lõpus tõdeti üksmeelselt elulõpu ja surmaga seotud teadlikkuse, hariduse ja süsteemsete otsuste parendamise vajalikkust Eestis. Oluline osa selles on jätkuvalt sarnaste erialaürituste läbiviimisel ja omavaheliselt diskussioonil.

Autorid: Ain Riistan, Madis Arukask