Piret Paal ja ARS MORDIENDI ESTONIA 2030 töörühm, Tartu Ülikool
Surmast rääkimine on meie kultuuris ja suulises vestluses sageli edasi lükatud või täielikult maha vaikitud. Ometi on elu lõpp osa iga inimese elust ning see ei puuduta meid üksnes viimastel elupäevadel, vaid ka aastatel, mil valmistume vananemiseks, elame koos krooniliste haigustega või seisame silmitsi lähedaste kaotusega. Eesti inimeste isiklikud lood ja elulised kogemused, mis on jagatud erinevates avalikes aruteludes ja teadusprojektides, toovad esile, kui suur on vajadus avatuma ja toetavama lähenemise järele surma, leina ja elulõpu teemadel. Vaja on isiklikult ja ühiskondlikult arendatavat elulõpu ja surma kirjaoskust. Käesolevas artiklis toome esile seitse keskset valdkonda, kus inimesed Eestis vajavad rohkem tuge — nii riigilt, omavalitsustelt, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemilt kui ka oma perelt, sõpradelt ja tööandjatelt.
Abi praktiliste asjadega pärast lähedase surma
Paljud inimesed kirjeldavad, kui segadust tekitav on surmajärgne asjaajamine: surmatõendi hankimine, dokumentide vormistamine, korteri või talu korrastamine. Kuigi olemas on matusetoetused ja mõned pangad pakuvad matusekulude katmisega seotud teenuseid, tunnevad inimesed end siiski sageli üksijäetuna.
Mida teha? Kõik omavalitsused võiksid pakkuda lihtsat juhendit ka paberil ning vajadusel aidata leida tuge inimestele, kes on lähedase kaotanud. Ka pere ja naabrid saavad aidata – näiteks pakkudes sõbralikku seltskonda, viies lähedase kaotanud inimese vallamajja või aidates digitaalseid toiminguid teha.
Rahaline toetus leina ajal
Matused on kallid. Üha enam inimesi loobub sellest hüvastijätuks ja leinatööks vajalikust rituaalist selle tõttu, et kõik surmajärgsed toimingud, alates koolnukuuri tundidest kuni hauda sängitamiseni on kulukad. Kuigi Eesti riik ja kohalikud omavalitsused maksavad matusetoetust, ei pruugi see katta kõiki kulusid. Paljud inimesed ongi matuseid korraldades just rahaliselt suures pinges.
Mida teha? Rahalist pinget aitab maandada kui matustest rääkida enne inimese surma ja vastavad kokkulepped juba ette ära sõlmida. Sotsiaaltöötajatelt, kirikutest ja matusekorraldajatelt saab küsida nõu, kuidas erinevaid toetusi taotleda. Lähedased ja sõbrad võivad aidata kulusid jagada või korraldada ühiseid arutelusid, kuidas matused säästlikult läbi viia.
Emotsionaalne ja hingeline tugi leinajale
Lein võib inimest tabada ootamatult – vahel enne kui kaaslane on surnud, aga ka kuude või aastate möödudes. Mõned tunnevad süütunnet, teised viha või lihtsalt sügavat tühjust. Mõned suunavad oma leina riskikäitumisse, nagu joomine või üheöösuhted. Veel keerulisemaks teeb leina see, kui lähedane lahkub enesetapu või pika haigusega seotud leevendamata kannatuste järel.
Mida teha? Igal inimesel peaks olema võimalus rääkida – kas psühholoogi, hingehoidja või lihtsalt mõistva sõbraga. Eesti hingehoiutelefon 116 123 on üks oluline abiliin. Kogudused, perearstid ja päeva- ning külakeskused võiksid rohkem infot jagada, kuhu inimene võib leinaabi saamiseks pöörduda või ise vastavaid infoõhtuid korraldada. Tööandjad peavad mõistma, et töötaja õigus ühele puhkusepäevale matuste korraldamiseks ei anna aega leinatööks. Seega tuleb inimesele, kelle lähedane on surnud ka pikemaajaliselt tähelepanu pöörata ja vajadusel tuge pakkuda.
Palliatiivravi elulõpu ajal
Paljud soovivad surra kodus, rahus, lähedaste seas, aga surevad kiirabi või intensiivravi elustamisaparaatide all või hooldushaiglates ja hooldekodudes. Paraku ei ole igas Eestimaa nurgas elukohas pakutava palliatiivse ravi võimalusi, koduõendust ega ööpäevaringset tuge saada.
Mida teha? Riiklikul tasandil tuleks tagada, et igas maakonnas oleks koolitatud meeskond, kes toetab ravimatult haigeid ja surijate peresid elulõpu hoolduses. Küllap oleks põhjust nende inimõiguste hartaga määratud teenuste puudumise kohta küsida ka kohalikest omavalitsustest. Lähedased vajavad selget infot: mida oodata, kelle poole pöörduda, kuidas haiget inimest aidata. Kahjuks ei tea enamus eesti inimesi, mis on palliatiivne ravi ja ka arstide ning õdede võimalused ja teadmised on selles valdkonnas piiratud.
Laste toetamine kaotuse korral
Lapse jaoks võib vanavanema või lemmiklooma surm olla esimene kokkupuude leinaga. Kui täiskasvanud ei räägi selgelt ja ausalt, jääb laps oma mõtetega üksi.
Mida teha? Koolid ja lasteaiad võiksid pakkuda tuge ning õpetajatele koolitusi, kuidas surmast rääkida ja mida tähendab lein. Vanemad võiksid lapsele öelda otse ja rahulikult, mis juhtus, ja lasta tal oma tundeid väljendada. Vanemate kohus on lastele tutvustada ka leina ja surmaga seotud rituaale, nagu matus. Lapse lein pole väiksem ega vähem tähtis kui täiskasvanul. Lapse leinast saab rääkida lapsega läbi mängu ja tähelepaneliku kuulamise.
Mälestamine ja loov väljendus leinatöös
Mõni inimene kirjutab päevikut, teine istutab puu, kolmas teeb tätoveeringu lahkunu mälestuseks. Need on viisid, kuidas jääda sidet hoidma ja leinaga toime tulla.
Mida teha? Ka küla- ning päevakeskused aga kindlasti ka töökohad võiksid pakkuda võimalusi mälestusõhtuteks, loovtööringideks või kasvõi vaikseks koosolemiseks. Lähedased peaksid toetama inimesi, kes vajavad loovat ja sageli ka valjut väljendusviisi oma leinatöö tegemiseks. Inimesi, kes tahavad ja suudavad rääkida elu lõpust, surmast ja leinast ei peaks vaigistama. Vaigistama peaks neid, kes õilsate sõnadega kannatused ja väärikas surm, neid mõisted defineerimata, abistatud enesetappe idealiseerivad.
Surmateema avatus ja varajane arutelu
Eestis räägitakse testamendist või matustest sageli alles siis, kui on liiga hilja. Paljud ei julge oma soove sõnastada või ei tea, et saab digiloos märkida näiteks elundidoonorluse ja peatselt ka elulõpu tahteavaldust.
Mida teha? Pereringis võiks juba varakult arutada, millised on inimeste soovid elu lõpus. Kas nad tahaksid kodus surra? Milline oleks neile sobiv matus? Elulõpu teemad ei ole hirmutavad, kui neid käsitleda rahulikult ja austusega. Ka (must) huumor aitab.
Elulõpp puudutab meid kõiki
Eestis on palju inimesi, kes on valmis jagama ja kuulama. Me kõik saame panustada — olgu see läbi kohaliku külaseltsi, koguduse, perearstikeskuse või lihtsalt ühe mõistva telefonikõne kaudu. Lein, elu lõpp ja mälestamine ei pea olema vaiksed ja üksildased kogemused. Meil on võimalus ja vastutus luua toetavam, arukam ja teadlikum ühiskond. Uuendus peitub siin õigupoolest meie endi oskuses end vastavate teemadega kurssi viia ja avada. On viga jääda lootma majanduskasvu, omavalitsuste, riigi ja muude tugiteenuste peale, sest elu lõpp, surm ja lein on sotsiaalsed fenomenid ja nende lahendused on meie endi avatuses ning elulõpu ja surmakirjaoskuse arendamises.
Kontaktid ja abi
Hingehoiutelefon (24/7): 116 123
Lasteabi: 116 111
Räägime Surmast MTÜ: http://www.surmast.ee
