ARS MORIENDI meeskond töötab elulõpule, surmale ja leinale lähenemise teadlikumaks, mõtestatumaks ja inimlikumaks muutmise nimel. Selleks soovime inimesteni tuua tööriista, mis aitaks paremini mõista, kuidas Eesti inimesed oma elu lõppu ette kujutavad, mida vajame, mis meid toetab ja millised hirmud või küsimused vajavad tähelepanu.
Oleme sel teekonnal jõudnud väga olulise verstapostini, kus oleme eesti keelde tõlkinud ja kohandanud rahvusvaheliselt tunnustatud surmateadlikkuse mõõdiku. Mis selles siis nii erilist on? Lähtusime mõõdiku kohandamise protsessis arusaamast, et sõnal on jõud ning pidasime iga küsimuse juures silmas eesti kultuuri ja keelelist konteksti. Sellega soovisime jõuda küsimusteni, mis kõnetaksid siinseid inimesi ning peegeldaksid meie kogemusi ja väärtuseid.
Küsimustik on läbinud testiperioodi ekspertide ja esimeste kasutajatega, mis aitas veenduda selle arusaadavuses, mõjususes ja tundlikkuses. Nüüd oleme jõudnud järgmisesse etappi – küsimustik on valmis ja avatud kõikidele täitjatele! Kogume andmeid, et mõista, kuidas Eesti inimesed elulõpust ja surmast mõtlevad.
Millest me räägime ja millest vaikime?
Siin tuleb mängu Sinu roll. Miks on nii tähtis, et Sa küsimustikule vastaksid? Iga ühiskondlik muutus algab ühest häälest. Elulõpust ja surmast rääkimine ei ole lihtne. See on isiklik, ebamugav ja vahel ka valus. Just seetõttu on iga vastus väärtuslik. See aitab murda vaikust ja loob ruumi avatumale ning hoolivamale ühiskonnale. Mõõdikuga kogutud andmed aitavad mõista, millist tuge inimesed tegelikult vajavad. Selle tulemused mõjutavad sotsiaalpoliitilisi otsuseid, loovad sisendi avalikuks aruteluks, koolitusteks ja teadustööks. Just Sinu kogemus võib toetada teisi inimesi. Kuigi vastused on anonüümsed, kujuneb nende põhjal suurem pilt sellest, kuidas Eestis elulõppu ja surma mõtestatakse.
Keegi teine ei saa Sinu eest vastata. Kõik kogevad elu, valu, lootust ja kaotust erinevalt. Just seetõttu on iga vastus unikaalne ja oluline. Siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid, loeb Sinu kogemus. Sinu panus aitab liikuda ühiskonna poole, kus surmast rääkimine ei ole tabu, abivajajad ei jää üksinda ja elulõpp on loomulik osa täisväärtuslikust eluteekonnast.
