Piret Paal ja Ars Moriendi Estonia 2030 töörühm
Kui surma lähenemist ei tunnistata, antakse inimestele tihti ravimeid ja raviteenuseid, mis ei vasta enam nende soovidele ega paranda nende olukorda. Kõrge sissetulekuga riikides satub elu viimases etapis 25–68% inimestest erakorralise meditsiini osakonda ja 25–75% sureb haiglas. Samal ajal on palliatiivne ehk sümptomite leevendamisele ja elukvaliteedi parandamisele suunatud ravi kogu maailmas kättesaadav vaid umbes 14% inimestele kõigist neist, kes seda vajaksid. Eestis vajaks palliatiivset ravi ligi 10 tuhat inimest aastas.
Surma eitamise hind on see, et jäävad rääkimata olulised asjad: millised on inimese elu prioriteedid, millised peaksid olema ravi eesmärgid ning kuidas tagada piisav sümptomite leevendamine. Kui inimese soove ei austata, olgu see seotud ravi, usuliste praktikate või sooviga, kus veeta viimased päevad, hääbub inimese niigi habras olemus ja isiksus. Sel moel muutub elu lõpp sageli raskemaks kui see peaks olema.
Üheteistkümnes Euroopa riigis tehtud uuring näitas, et ligi pooled surevatest inimestest kannatasid leevendamata sümptomite, näiteks kõhukinnisuse, unetuse, iivelduse või depressiooni käes. Vähidiagnoosi saanud inimeste seas läbiviidud uuringud näitavad, et enam kui kolmandikul patsientidest esineb vähemalt 13 kannatusi põhjustavat sümptomit, ehkki neid oleks saanud ennetada või leevendada. Uuringud on näidanud, et kui surijad kannatavad, kannatavad ka nende lähedased. Lein, ärevus ja sotsiaalne taandumine mõjutavad paljusid peresid. Kui lähedase surm on olnud valulik ja kannatustega, on ka pereliikmete risk pikaajalise leina ja psühholoogiliste probleemide tekkeks palju suurem.
Ka tervishoiutöötajate jaoks on ebapiisav elulõpu hooldus koormav. See tekitab läbipõlemist, stressi ja moraalset ängi, sest nad ei saa patsiente aidata viisil, mis oleks inimlik. Kuna Eestis on palliatiivse ravi koolituste kättesaadavus juhuslik ja tervishoiutöötajate teadmised palliatiivse ravi pakutavatest võimalustest sümptomite leevendamisel seetõttu kasinad, siis pooldabki 73% meie arstidest elu lõpetamist assisteeritud enesetapu või eutanaasia teel. Põhjuseks tuuakse, et see on ainus võimalus inimesi päriselt aidata.
Miks on vaja muutust?
Euroopas vajab igal aastal palliatiivset hooldust umbes 4,4 miljonit inimest. Vananev rahvastik ja krooniliste haiguste kasv muudavad olukorra järjest keerulisemaks. Abi kättesaadavus muutub sõltuvaks rahakoti paksusest. See tähendab, et hoolduse ja ravi kvaliteet ei ole kõigile võrdne. Väiksema sissetulekuga, maapiirkondades elavad või vähemusgruppidesse kuuluvad inimesed saavad sageli abi, mis ei ole nende vajadusi silmas pidades adekvaatne. Vaid vähesed jõuavad vajaliku hoolduseni, sest tervishoiusüsteemil ei ole piisavalt ressursse. Nii pannakse suur vastutus peredele ja kogukondadele, kes ei ole selliste ülesannete täitmiseks piisavalt ette valmistunud.
Samas vaidlevad tervishoitutöötajad elulõpu praktikate üle. Küsimused nagu palliatiivne sedatsioon, toit(u)misest loobumine või abistatud surm arsti käe läbi tekitavad polariseerunud arutelusid ja mõjutavad seda, kuidas inimesed surevad ja surmast mõtlevad. Surmast on saanud kliiniline ja üha vähem sotsiaalne ilming.
Surmast tuleb rääkida
Palliatiivne ravi on viimase 50 aasta jooksul palju arenenud. Maailma Terviseorganisatsiooni liikmesriigid kirjutasid 2018. aastal alla Astana deklaratsioonile (Declaration of Astana), milles kinnitati palliatiivse ravi kättesaadavaks tegemist kui riikide kohustust. Euroopa Liidu Vähimissiooni 2024. aasta soovitustes rõhutatakse palliatiivse ravi väärtustamist ja sidumist kogu raviteekonnaga, ebavõrdsuse vähendamist, innovatsiooni toetamist ning rasket haigust põdevate inimeste ja perede kaasamist. Ka Lanceti komisjon (Lancet Commission on the Value of Death) on rõhutanud, et surm tuleb tagasi tuua elu osaks. On vaja mõista, et suremine on elu loomulik ja ka väärtuslik osa.
Vastutus on ühine
Surmast rääkimine ei ole ainult tervishoiutöötajate ülesanne. See on terve ühiskonna ülesanne. Nii meditsiinis kui ka ühiskonnaelus nähakse surma kui läbikukkumist või ebaõnne, mitte kui elu loomulikku osa. Surmast rääkimine seostub hirmu, kurbuse ja ängiga ning tundub liiga raske.
Ometi vajame selge terminivaraga avatud arutelu. Surm ei ole ainult elu lõpp, vaid ka proovikivi inimlikkusele ja kaastundlikule ühiskonnale. Inimesed, poliitikakujundajad, kindlustuspakkujad, teadlased, ajakirjanikud ja kunstnikud – kõigil on roll tabude murdmises ja kvaliteetset elu lõppu toetava suhtumise kujundamises.
Millised on Teie kogemused ja mõtted elu lõpust? Kas olete tundnud, et nendest teemadest on raske rääkida või olete kogenud, et avatud vestlus tõi kergendust? Jagage oma mõtteid kommentaarides ja sõprade-tuttavatega, sest just nii saame koos tabusid murda.
Eesti arstide arvamusi kaardistanud uurimust saate lugeda siit