Haridusest ja tööelust
Minu haridustee põhipunktid: olen lõpetanud Tartu Õhtukeskkooli (tänase nimega Tartu Täiskasvanute Gümnaasium, kus olen nüüd juba aastaid hoolekogu esimees). Siis tulevad rakenduslik kõrgharidus Kõrgemast Usuteaduslikust Seminarist ja seejärel kõik kõrghariduse kolm astet Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. Vahepeal veel aasta õpinguid Tšehhi Vabariigis Praha Karli ülikoolis ja rahvusvahelises baptistiseminaris. Tööelust niipalju, et nooremas põlves olen pidanud lukksepa, kutselise autojuhi, maalri ja trükikojas paberilõikaja ametit, misjärel suundusin kirikutööle koguduse noortejuhiks ning aasta tegutsesin ka vastloodud Tartu Annelinna koguduse pastorina. Selle kõrvalt sai alguse õppejõu karjäär kõigepealt Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja siis Tartu Ülikoolis: kõigepealt semiootika osakonnas ja siis juba täiemahuliselt usuteaduskonnas, kus olen tööl tänini nii õppejõu kui õppe- ja teaduskorraldusega tegeleva haridusbürokraadina. Vahepeale jäävad veel paralleelsed tööampsud lektorina Sisekaitse Akadeemias ja Tartu Teoloogia Akadeemias. Kui kõik see kokku võtta, võib öelda, et viimased kolm aastakümmet olen olnud hõivatud täiskasvanuhariduse erinevate teemadega.
Akadeemilisest profiilist
Põhikohaga ülikoolis olen Uue Testamendi lektor, aga selle kõrvale mahuvad mitmesugused kultuuriteaduslikud teemad käsitletuna nii religiooniuuringute kui – antropoloogia võtmes. Usuteaduskonnas olengi olnud piibliteaduste kõrval seotud just religiooniuuringute suuna arendamisega. Neis seostes ongi mind kõige enam huvitanud religioon kui kultuuriline ja sotsiaalne nähtus selle mitmekesisuses. Piibelgi pole siin erand – tegu on minu meelest erakordselt põneva kultuuriajaloolise tekstide kogumikuga, mis dokumenteerib inimese püüdlusi mõtestada oma elu selle ootustes, lootustes, läbikukkumistes, kaotusevalus, õnnes ja muidugi usus. Ja ehkki inimkonna kultuurilise ja sotsiaalse elu vormid on pidevalt ajas ja ruumis muutunud, on inimese vajadus oma elu mõtestada ja selles maailmas, kus me elame, paremini toime tulla meid siiani püsivalt saatmas. Ja sellega tegelevad nii teadus kui religioon.
AME2030
„Keset selle elu sees üks surm on meil ikka“ algab üks kirikulaul, mida tänini ka Eesti kirikutes aeg-ajalt lauldakse ja mis oma algversioonis ulatub tagasi vähemalt kaheksandasse sajandisse Euroopa keskajal. Surm kui konstant on kogu aeg püsinud meie elu osana. Ja siiski on nii, et eri aegadel ja eri kultuurides on surma mõtestatud ja sellega arvestatud eri viisidel. Üldistatult võib öelda, et kui varasematel aegadel oli surm Euroopa kultuuris avalik elu osa, millega ühel või teisel viisil puutusid kokku kõik alates lapsest kuni vanurini, siis tänapäeval on see miski, mis on peidetud. Need juhtumid, kus keegi sureb oma koduvoodis, ümbritsetuna eri põlvkondade lähedastest, on pigem erand. Surijad on peidetud haiglatesse ja hooldekodudesse, nad on tavalise inimese jaoks nähtamatult silma alt ära ning pigem hooldajate ja arstide-õdede ampluaa. Surmaga puutume kokku matustel ja nekroloogide vahendusel, ent see, mis sellele eelneb, on miski, millest ei taheta rääkida ega mõelda. Meie noorte ja ilusate inimeste edukultuse maailmas ei ole suremisel enam kohta. Aga ometi on nii, et isegi kui surm on avalikkusest hoolikalt peidetud, saadab ja mõjutab see meid ikkagi. Selle viimase asjaolu teadvustamine ning surmast rahulikult ja mõtestatult rääkimine on oskus, mille me võiksime varasematelt põlvkondadelt õppides taas üles leida.
Elukondlikku
Olen põline tartlane ja lõunaeestlane, kolkapatrioot selle sõna otseses mõttes. Maailmas natuke ringi rännanuna võin tõdeda, et ehkki kauneid paiku on ilmas palju, ei ületa neist miski kodu ja kodutunnet. Maakodus Põlvamaal tegelen suviti väikest viisi potipõllundusega. Kui lapse- ja nooruspõlves olid karjaskäik, heinategemine ja peenarde kõplamine mu jaoks vihatud ja pealesunnitud tegevused, siis nüüd, kus see kõik ei ole enam ellujäämise viis omaaegses defitsiidiühiskonnas, vaid pigem hobi, siis ma isegi naudin seda. Nooruses võeti mind vanemate poolt vägisi kaasa metsa marjule ja seenele. Toona peitsin põue raamatu, istusin kännu otsa ja lugesinkogu aja. Kui küsiti, kus saak siis on, vastasin, et ma olen lihtsalt saamatu metsaandide leidmise osas. Nüüdseks on suvelõpu ja sügise seenelkäigud koos abikaasaga saanud lahutamatuks osaks minu elust (mu poeg ja minia on sellest veel esialgu vabad, aga lootust ei tohi kaotada ��). Korilase kirg ja perekondlik igasuguste asjade hoidistamine on lihtsalt nauding. Antropoloogias eristatakse kaht lähenemist kultuurile: esimene on kultuuri määratlemine inimsaavutuste tippude järgi ehk kõrgkultuurist lähtudes ja teine argikultuuri kaudu – kõik on kultuur, alates kartulite praadimisest kuni tippteaduseni välja. Olen tugevalt seda viimast meelt. Mis tähendab, et peale teaduskirjandusega töötamist eelistan ma ka raamatute maailmas midagi lihtsat ja põnevat. Ulmekirjandus ja -seriaalid, eriti kosmoseooperid on miski, mida ma ikka ja jälle naudin.
